Teatud mõtted settivad kaua ja osad tegemised tuleb enne läbi seedida kui neile lõplikku hinnangut anda saab.
Täna, olles Vormsi vallavanema tööd pea viis kuud teinud on enam vähem õige aeg mõlgutada, miks on kõik nii nagu nad täna on.
Miks ma oma äridega ei õnnestunud?
Olen suhteliselt varajasest noorusest pidanud väikeettevõtlust endale sobivaks elustiiliks ja tagasi Eesti vabariigis üritasin mitmes kohas kätt proovida. Eestis 50 dollariga maandudes ei olnud ei vanu ülikoolisõpru ega endisi parteikaaslasi, sestap on olnud minu liikumised seotud väikeste ettevõtmistega.
Milal ma aru sain, et ei ole tegelikult ärimees?
Minu viimane äri-ettevõtmine oli väga kurioosne, täna vaadatult vist suht sarnane paljude teiste saatusega. Olin kolinud peale lahutust vana-aegsesse puumajja ja tegelenud seal ühistu esimehena elanike mobiliseerimisega päästmaks vana maja samas seda säästes.
Üks minu tuttav muusikamaailmast oli müümas sarnast hoonet Tallinnas Paldiski maanteel ja pakkus seda mulle arendada kuna ta ka soovis vana arhitektuuri säilimist. Pidasime läbirääkimisi ja otsisin endale ka ehitaja, kelle buumiaegset päris head tööd olin oma tuttavate juures märganud ja kes aitas osaliselt ka oma kodumaja remondis kaasa lüüa.
Eelistasin võtta oma riske teadlikult ja taotlesin pangast eraisiku laenu, et siis selle finantseerimisega maja korda teha. Majas elas ka neli sundüürnikku, kes vajasid uut pinda. Pank pakkus siiski välja ärilaenu tingimusel, et võtan ehitaja oma firmasse partneriks. Näiliselt võtsime võrdse riski ja pantisime nii ostetava maja kui omad kodud projekti nimel. Leppisime kokku, et ehitaja ehitab ja mina müün kortereid.
Esimene poolaasta läks sundüürnikele kodude vaatamiseks, projekteerimseks ja müügi alustamiseks. Oli aasta 2006. Kuna rahavood olid meie ettevõttel väga piiratud venis ehitus sügiseni. Lõpuks sai ka üürnike olukord lahendatud: pikka aega kommunaalkorterite järjekorras seisnud inimesed said linnalt omale uue elamise ja lahkusid majast.
Ehitus aga ei sujunud. Partneri sõnul ei olevat meil piisavalt raha ja tihi ajasid teda taga isegi meie ehitusplatsil tema teised kliendid, kel töö tegemata ja teisele jälle millegi eest tasumata. Partneri koduõuel, 600m2 vana häärberi juures käisid aga usinad tööd.
Korterite müük hakkas tasapisi sujuma. Meile laenu andnud panga haldur soovis millegipärast osta nii endale kui oma abikaasale korterid luksuslikus aiamajas. Kõik tundus liiga hea, et olla tõsi.
Pikad telefonikõned iga päev partneriga, keda oma meeskonnaga mitmed kuud objektil ei nähtud. Lubadused, hea jutt ja anektoodid vahele üritasid pingeid maha võtta. Võtsin asja üles ka pangas, kust mulle öeldi rahulikult tõde, et ise olen süüdi.
Läks aeg ja maksime intresse, müüdud korterite üleandmise tähtaeg lähenes, aga ehitajaid ei olnud. Lõpuks tegi partner ühe sammu, mis andis mulle võimaluse tema osalus firmas omandada ja sellisel moel projekti üritada lõpetada. Oli 2007 ja buum tipus. Ehitajad kauplesid iga päev endale uut hinda, varastasid tööriistu ja tegid praaki, mille parandamise asemel nad lihtsalt lahkusid.
Kuna projekt oli jõudnud täielikult kreeni, kuid osa kortereid olid veel müümata, leppisin pangaga kokku täiendavas laenus ja isiklikus käenduses. Lisaraha oli loomulikult napp, ehitaja oli enda tegemata tööde eest firmast ca 1,2m välja maksnud ja omateed läinud.
Lõpp oli väga hale. Pangahaldur oma abikaasaga venitasid oma korterite vastuvõtmist, mis takistas pangast lisaraha saamise. Vahelaenu andnud poollegaalne krediidiasutus võttis tagatisvaraks antud korteri päevapealt endale, mis välistas võimaluse lisaraha hankimisele tagatist anda.
Lõpp nägi siis välja umbes selline. Et kogu arendus pankrotti ei läheks ja korterite eest ette maksnud ostjad midagigi saaks teostasime asjaõigustehingud kõigi ostjatega. Kel rohkem jõudu, s.t. pangatöötaja ja ta abikaasa, neile lubas pank lepingusse ülemistes kuuekohalistes numbrites hinna alandamise. Noortele tudengiperedele loomulikult seda ei lubatud. Ühe korteri endale võtnud krediidiasutus "ostis" poole müügihinnaga veel kaks korterit majas ja olidki panga ärilaenu nõuded rahuldatud. Olin ca 10 miljonit pangale tasunud, sinna juurde jäi mul veel eraisikuna tasuda 1,3 miljonit ärilaenu osa ja hinnaalanduste ning ülevõtmisel forseeritud hindadega olin kaotanud veel 3 miljonit võimalikku tulu. Olin üle andnud lõpetamata korterid ja tunnen erilist süüd noorte toredate ostjate ees.
Mida teeb siis ärimees sellises olukorras?
Mõni paneb uue projekti käima, lubab, laenab jne. ja läheb eluga edasi. Mina seda ei osanud. Läksin tööle eksportivasse metallifirmasse müüki juhtima ja olen alates 2007 aastast enamuse oma sissetulekutest vanade võlgade eest välja käinud. Panga nõuded tulevad muidugi enne muid nõudeid. Jah, oma kodu oli mul alles, aga 2006 aastal pooleli jäänud remont jääbki pooleli.
Mida ma sellest kogemusest õppisin?
Kõigepealt seda, et olen liiga naiivne ja heauskne inimene. Ei osanud märgata mõne inimese tõelist motiivi: ahnust. Teiseks: olin väga rumal ja saamatu. Võttes endale eraisikuna täieliku äririski kuulub ärimehele tõelise rumaluse hulka. Sellele ei ole vabandust. Kolmandaks: projekte juhtida ja müüa ma oskan. Lubasin teha majale viisaka remondi ja see sai sinnamaani tehtud kust rahad otsa said. S.t. õlivärvid, lubikrohv, sobiv katus, põhjalik keldripinna remont jne. Aga need omadused ei kata ja toida. Ei ärimeest, ega tema klienti.
Mis edasi?
Kuna mind pommitavad muuhulgas sellest õppetunnist pärit anonüümsed kommentaatorid ja mõned kliendid nõuavad veel täna suuri kahjutasusid, pean möönma, et mu füüsiline tervis on alla andnud. Seljaaju kahjustus on röövinud liikumise ja näen perspektiivis elu invaliidina (Eestis tähendab see töötupõldu) ja varatuna. Pankrot kui moodus sellistest võlgadest välja tulla on välistatud, kuna juriidiliselt on lepingud ülimalt JOKK. Oma riskivõtmine on inimese enda süü. Kahjuks jääb ära sellises olukorras kindlasti võimalus alustada uuesti ja taasluua väärtused, millega tasuda vanad võlad. Rootsi ja muu läänemaailma kogemusel ei ole Eestis kandepinda.
Arvaku kes mida soovib. Olen kirja pannud oma loo nii nagu mina seda tean ja seda elukogemust ükski kohus ega pank ära võtta ei saa.
I was positively surprised by Andrew Morgans decision to re-release my and Maryn E. Coote's 1984 single "I Don't Have To Cry". He did switch the song on the b-side for "Vision of Estonia" from the same year.
Trying to remember the production notes of this vinyl.. It was recorded at a rented home-studio in Stockholm. We did rent (with the generous help from our manager at that time Harry Kask R.I.P.) a small Fostex 8 track studio rack, consisting of the multitrack, mixer, two compressors, a spring reverb and an equalizer..
We used the Oberheim DX drum-machine. We couldn't locate a DMX or afford a Linn.. Keys were played on a Yamaha DX 9 - again, we couln't get the DX 7..
Maryn played all keyboards, I did the drum programming, bass (a Fender Mustang) and the vocoder ( Syntovox 222 ).. I did the engineering aswell. Maryn plays also the flute on the B-side. We had help on the guitar part.
An interesting addition was the Roland SDE 1000 delay, that we rigged up along with the Yamaha CS 10 mono synth to do some primitive sampling effects..
Anyway, I hope this single gets back to the dancefloors where it has always belonged. You can buy the single at: http://earcave.mybisi.com/product/uq001
